Pärast Lincoln Cityt otsustasime minna Renosse. Las Vegase koopia, aga palju põhja pool, mis tähendab, et meie trajektooril. Koopia ehk oligi, aga väga kaugelt meenutav. Paar vahvat asja siiski oli. Laupäeva õhtul toimus meie hotelli lähedal platsil igaastane tulefestival, kus tantsijad ja artistid "mängisid" elava tulega ning meil väljamagamiseks ja plaanide tegemiseks jäi veidi rohkem aega. Selles linnas sain ka uskumatu tasuta taksosõidu.
Andry joonistas AAA arvutikaardile meie tulevase tõenäolise sõiduteekonna, otsides otsemaid ja põnevamaid teid. Järgmine päev pärast lahkumist oli tõesti põnev. Ühe päevaga sai näha väga erinevaid looduspilte. Tahoe järv- üks kõrgemal asetsevaid, suurimaid, külmemaid ja sügavamid järvi maailmas. (Katsusin varbaga järgi- servast polnud ta nii külm midagi). Sõitsime pikalt piki Sierra Nevada mäeahelikku ja ületamise Surmaoru (üks palavamid kohti maailmas). Meie sealoleku ajal temperatuur ületas 43 kraadi (Olgu tänatud see, kes mõtles välja autokonditsioneeri!!). 1849 aastal kohalikud asunikud üritasid oma teed lõigata kullapalaviku linna läbisid surmaoru ja jäid ellu!. Meie ületasime neid soola ja liivavälju peaaegu terve päev.... ja jäime ka ellu :). Vaated, mida loodus meile pakkus olid ikkagi hämmastavad. Kuigi arvata võib, et need, kes sada aastat tagasi selle oru ületasid, seda ei nautinud. Kunstiku palett-mäed, mis on nii värvilised nagu neid pidevalt oleks üle värvitud, Furnace Creek, armas väike oaas (küll kastmisega kaasa aidatud, aga hea koht lõuna pidamiseks - veidi allpool merepinda, Badwater- soolaväli, natuke alla saja meetri allpool merepinda, väikese vee"auguga", kus soolakristallid olid oma kauneid mustreid joonistanud ja mille all elasid ussid (soolaussid?).
No comments:
Post a Comment