Oleme Vancouveris

Lahe linn nagu arvata oligi. Vähe sellest, et ta on kena silmale, on tänavatel näha kuidas elu keeb. Eriti õhtuti. Praegu on Eestiga kümme tundi ajavahet. See tähenab, et pärast viimast postitust oleme ületanud kaks ajatsooni. Torontos, Eesti Elu toimetuses öeldi meile ettevaatlikult kui kuuldi plaanidest läbida vahemaa autoga, et tegelikult meil siin harilikult lennatakse lennukiga Vancouverisse ja siis võetakse auto, et tee peal pole tegelikult ikkagi mitte midagi näha, kui muidugi välja jätta Kaljumäestik, aga sinna sõita on juba Vancouverist parem. Noh tegelikult oli küll. Igas kohakeses oli midagi, mida esitleda. Kas siis maailma kõrgeim vigvam (metallist küll) või siis lihtsalt mõni kena juga või mõni muuseum (näiteks kahekümnendatel sündinud kümnikutest, kes ilmarahvale näitamiseks klaasiga ümritsetud mänguväljakule pandi- sellest me küll tegelikult ainult lugesime), kanalite süsteem jne. aga kui juba see tee ükskord läbitud, siis teist korda neid kohti vaadata on ikka igav vist küll.
Kaljumäestik on muidugi hoopis teisest teemast. Siia tagasi tulles avastad tõenäolislt ikka ja jälle midagi uut. Eile baaris meie lauakaaslane rääkis säravate silmadega kuidas ta sõitis mäestikus talvel. Et midagi hoopis muud.
Meie kaljumäestikus oleku ajal sadas vahelduva eduga vihma ja lund ja oli udu. Noh tegelikult paistis ikka kohati päike ka, aga mitte väga pikalt. Peatusi sai aga ikka tehtud, et mägede ilu nautida ja ka pisikesi matkaradasid selle 230 km pikkuse ülal mäel kulgeva tee peal oli rohkem kui küll. Oli mida vaadata. Õhk oli ka teine ja kontrast muidugi Calgariga, kus me viimasel ööl olime, oli rohkem kui suur.
Nagu juba alguses kirjutasin, et oleme jõudnud otsapidi Vancouverisse. Ikka veel lahe. Ah muidugi me käime/käisime ära "kohustuslikudes" turistikohtades, mida on soovitatud me targas raamatus ja mida ka promotakse kohalikes reklaamikupongides... Maailma pikim ripsild 137m, vanalinn ise, Akvaarium, Granville saarel asuv pühapäevane turg, Grouse mägi, kust pidi näha ole kuni 160 km kaugusele (meie ei näinud. Pildil järjekord, et mäest alla saada), Stanley park, suur park, kus kohalikud ja ka turistid käivad sportimas ja lonkimas.Vaade muidugi linnale super. Võtsin ka rulluisud ja tegin ringi peale. Igati väärt aega ja vaeva. Täissuuruses hiina aed jne. Täna veel plaanis mõned kohad läbida.
Aga tegelikult on linn tore ka niisama kolamiseks. Üle ühe kohviku lausa kutsub sisse. Oma targast raamatust saime soovituse õhtul minna baari Railway Club. Peaaegu iga õhtu elav muusika ja muusikud on tasemel. Nüüdseks oleme juba kahel õhtul järjest käinud ja täiesti veendunud, et kiitus polnud asjata. Üleeileolid kolm erinevat gruppi-Valerie Gramm, The Smokes ja Rich Hope (vägev). Eile õhtul esinesid "Red Elvises". Noh vähe sellest, et nad teadsid kuidas balalaikat ja muid pille mängida, oskasid nad ka laulda ja iga järgnev rida laulus tekitas saalis naerupahvaku, huilgamise ja käteplagina. Ei saanud muidu kui tuli osta plaat, et uuesti üle kuulata.
Aeg nüüd jälle ennast linnale asutada. Meil siin kell kümme hommikul, Eestis kaheksa õhtul. Noh siis tere hommikust või head und vastavalt asukohale :)