Teel Torontosse vaatasime üle Niagara joa Canada poolt USA pool olime varem käinud. Noh ja oligi täpselt selline nagu räägitakse. Suurem. :) 
Olime jälle ära unustanud, et suurtes linnades hotelli uksest sisse marssides ei pruugi tuba saada. Eriti kui saabud peale nelja. Noh nagu meie jõudsime. Tundus peale mõningat otsimist ja helistamist, et linn on välja müüdud. Nii hull ta siiski ei olnud, Kesklinnast oma 5-7 km eemal saime siiski toa Days innis. Hotelli jõudsime pimedas ja väsinuna. Hotell oli küll mittesuitsetajatele, aga lõhnast oli tunda, et mõned aastad tagasi oli see kindlasti suitsetajate tuba. Andy andis allkirja, et juhul kui ta suitsetab toas, maksab 200 CAD trahvi. Hommikul ärgates aga olin tõsiselt meeldivalt üllatunud Kant oli ilmatu lahe. Queen street. Hämmastavalt palju oli rulluiskudel või ratastel liiklejaid. Et olin New Yorkist endale ka rulluisud ostnud, panin nad alla ja läksin kandiga tutvuma. Andry oli hankinud endale kusagilt mingi viiruse ja keeldus kaasa tulemast. Kohvikud ja lillepoed, pisikesed restoranid, kuntsnike ja kunstikoolituste kuulutused. Suhtusin väikese eelarvamusega Torontosse-ikkagi suurlinn. See kant aga, oli tõsiselt armas. Inimesed tänaval tervitasid rõõmsalt. Nagu oma. Eramajadel polnudki lippe. Kohe näha, et Ameerikast väljas, kus oli igal majal ikka mitu lippu kaunistuseks.
Kolmel päeval, mis me Torontos olime külastasime loomulikult turistidele kohustuslikke kohti. Nagu nt. CN Tower (553 m) Kõrgeim iseseisev ehitis maailmas, kahjuks oli udune ja USAt ikka ei näinud), Toronto saared (oma 15 saarekesest koosnev kompleks, otse linna külje all, kus on isegi oma lennuväli. Kohalikud armastavad seal käia piknikke pidamas), jalutasime Yong Street il (maailma pikim tänav, 1896 km läbides Canada mitut suurt linna), vana turuhoone, kus praegugi väga edukalt tegutses turg) ...
Võtsime hop in hop off bussi. Bussi ja ka paadi giidid seletasid lahedate näidetega linnas juhtunud asju segades teksti sisse erinevaid filme. Jutuks osati tuua nii “Seks ja Linn”, Krokodill Dundee kui ka “Uskumatu Hulk”.
Autoga liikuda oli üllatavalt lihtne ja seda hoolimata tema 4,5 milj. elanikkonnast. Eks kindlasti oli ka sellest kasu, et rattureid oli nii palju (eraldi rattaradasid enamasti pole). Ühistranspordi süsteem on ka hea. Peale selle kehtib kohalikes bussides reegel, et kui naine sõidab hilisel tunnil bussiga üksi, siis ei pea ta ootama peatust vaid võib küsida seda suvalises kohas.
Kohalikel kodututel on ka lahe. Lugesin, et hommikul sõidab toiduauto nende juurest läbi ja jagab tasuta toitu. Ise nägin hotell ees pilti, kus tänaval lamas mingi 30 mees, silmad pahupidi ja silmnähtavalt väga kodutu. Tema juurde astus turvamehe vormis mees. Ja ULATAS kaks PUDELIT vett!!!! Lamav mees tõstis kolm sentimeetrit pead. Võttis pudelid vastu ja lamas edasi. Vist looduskaitse all.

Olime jälle ära unustanud, et suurtes linnades hotelli uksest sisse marssides ei pruugi tuba saada. Eriti kui saabud peale nelja. Noh nagu meie jõudsime. Tundus peale mõningat otsimist ja helistamist, et linn on välja müüdud. Nii hull ta siiski ei olnud, Kesklinnast oma 5-7 km eemal saime siiski toa Days innis. Hotelli jõudsime pimedas ja väsinuna. Hotell oli küll mittesuitsetajatele, aga lõhnast oli tunda, et mõned aastad tagasi oli see kindlasti suitsetajate tuba. Andy andis allkirja, et juhul kui ta suitsetab toas, maksab 200 CAD trahvi. Hommikul ärgates aga olin tõsiselt meeldivalt üllatunud Kant oli ilmatu lahe. Queen street. Hämmastavalt palju oli rulluiskudel või ratastel liiklejaid. Et olin New Yorkist endale ka rulluisud ostnud, panin nad alla ja läksin kandiga tutvuma. Andry oli hankinud endale kusagilt mingi viiruse ja keeldus kaasa tulemast. Kohvikud ja lillepoed, pisikesed restoranid, kuntsnike ja kunstikoolituste kuulutused. Suhtusin väikese eelarvamusega Torontosse-ikkagi suurlinn. See kant aga, oli tõsiselt armas. Inimesed tänaval tervitasid rõõmsalt. Nagu oma. Eramajadel polnudki lippe. Kohe näha, et Ameerikast väljas, kus oli igal majal ikka mitu lippu kaunistuseks.

Kolmel päeval, mis me Torontos olime külastasime loomulikult turistidele kohustuslikke kohti. Nagu nt. CN Tower (553 m) Kõrgeim iseseisev ehitis maailmas, kahjuks oli udune ja USAt ikka ei näinud), Toronto saared (oma 15 saarekesest koosnev kompleks, otse linna külje all, kus on isegi oma lennuväli. Kohalikud armastavad seal käia piknikke pidamas), jalutasime Yong Street il (maailma pikim tänav, 1896 km läbides Canada mitut suurt linna), vana turuhoone, kus praegugi väga edukalt tegutses turg) ...
Võtsime hop in hop off bussi. Bussi ja ka paadi giidid seletasid lahedate näidetega linnas juhtunud asju segades teksti sisse erinevaid filme. Jutuks osati tuua nii “Seks ja Linn”, Krokodill Dundee kui ka “Uskumatu Hulk”.Autoga liikuda oli üllatavalt lihtne ja seda hoolimata tema 4,5 milj. elanikkonnast. Eks kindlasti oli ka sellest kasu, et rattureid oli nii palju (eraldi rattaradasid enamasti pole). Ühistranspordi süsteem on ka hea. Peale selle kehtib kohalikes bussides reegel, et kui naine sõidab hilisel tunnil bussiga üksi, siis ei pea ta ootama peatust vaid võib küsida seda suvalises kohas.
Kohalikel kodututel on ka lahe. Lugesin, et hommikul sõidab toiduauto nende juurest läbi ja jagab tasuta toitu. Ise nägin hotell ees pilti, kus tänaval lamas mingi 30 mees, silmad pahupidi ja silmnähtavalt väga kodutu. Tema juurde astus turvamehe vormis mees. Ja ULATAS kaks PUDELIT vett!!!! Lamav mees tõstis kolm sentimeetrit pead. Võttis pudelid vastu ja lamas edasi. Vist looduskaitse all.




