Pärast Surmaorgu järgmisel hommikul jäime ise ilma hommikusöögist ja jätsime ka Maša nälga- küla, kus me ööbisime, oli väike ja ahvatlevat toidukohta ei paistnud. Pealegi järgmine küla oli u 75 km kaugusel.. Olen ma juba maininud, et Renos vahetati meil auto välja Voldemurf´i (ehk See, kelle nime ei nimetata) asemele saime Maša- 2008 aasta hall Madzda. Talle ei meeldi liiga palav ilm,-rehvide rõhumärk hakkab ähvardavalt vilkuma, aga silmad on sellised kavalalt kelmikad...
Noh igatahes sel hommikul mõtlesime, et sõidame järgmisse kaardil märgitud linna, aga seda ei olnud... Kütusetuli oli juba pikka aega põlenud ja Neverlost näitas järgmiseks lähemaks bensiinijaamaks peaaegu sada kilomeetrit. Konditsioneeri lülitasime igaks juhuks välja ja avasime selles palvuses aknad. Adrenaliini ja higi saime küllaga. Õnneks selgus siiski, et bensiinijaam on mõnikümmend kilomeetrit lähemal- väike ja kallis, aga ikkagi kütusega.

New Orleansi meil tegelikult polnudki plaanis minna. Aga et interneti teel polnud meil teatud põhjustel seekord võimalik rongipileteid osta, pidime minema raudtejaama, mis tegeleb ka piletimüügiga. Infopunktis selgus, et ülejäänud vastavad jaamad on veel rohkem meie plaanitavast trajektoorist eemal. Otsustasime minna New Orleansi. Pärast mitmetunnist soosildadest ülesõitmist polnudki nagu tahtmist kohe lahkuda. See linn väärib kindlasti rohkem kui ühe öö, kui aega on...
Hotelli võtsime otse Prantsuse kvartali kõrval, mis on linna kõige vanem ja turistidest kõige rikkam linnaosa. Mis kohe (miskipärast küll mulle ja mitte Andryle?!) silma torkas, oli see, et enamus naisi kandsid seelikuid, mis mitte harilik polnud mujal. Linn ise on täis legende. Ka meie õhtusöögi menüü tagaküljel oli kirjeldus majast, kus me õhtustasime. Tõsiselt palju oli gruppe, kes käisid maja juurest maja juurde ja giid rääkis nendes toimunud kummalistest sündmustest (ja seda just pimenevas linnas). Väidetavalt umbes 15% kohalikest praktiseerib ikka veel voodood. Prantsuse kvartali peaväljak oli ümber piiratud tarokaardipanijate ja peopesalt ennustajatega. Üks värvilisemalt ja kutsuvamalt ehitud kui teine. Ja kliente neil ikka jagus. Meie aga kondasime lihtsalt mööda Missisipi kallast ja veidi mööda ümbruskonna tänavaid. Noh tegelikult lasime ennast ka ahvatleda kaarikusõiduga, sest tundus, et see mida möödasõitvad kutsarid rääkisid, tasub ka kuulata. Kas sattus meile vale kutsar või... igatahes ühineksime teine kord pigem kummitustest jutustavate jalutavate gruppidega.
Väga palju bluus- ja džassmuusikat elavas esituses kostis baaridest. Linn elab.
Hommikul ründasime suurte eelarvamustega voodoo templit. Ümber meid oma usku pöörata ei proovitud (see pole neil kindlasti ka kombeks), aga mees, kes seal parajasti kohal oli rääkis, et printsess Mirjam olevat juba viis korda käinud Moskvas, et templit rajada ja seda tundus, et õnnestunult. Pole küll kuulnud, et Venemaa on kuidagi avatud säärastele uskusdele, aga kes teab. Ju siis õige aeg. Tempel töötab aktiivselt. Ütles, et järgmisel nädalal on neil planeeritud pulmad.
Venemaa nimetamine meie maa nime kuuldes ei tähendanud mitte seda, et ta ei teaks mis või kus Eesti on. Oli ülikoolis õppinud Ida-Euroopa ajalugu. Kõik kellega me New Orleansis rääkima sattusime teadsid rohkem kui natuke Eesti kohta. Üks kohalik antiigikaupmees rääkis ära Baltimaade pool ajalugu ja filosofeeris ajaloo kui sellise üle. Tundus, et sellel linnal on üldse euroopaga rohkem pistmist kui ülejäänud USAl.

Piltidel Mississipi jõgi ilma ja koos voodoo mõjuga...

Floridas otsustasime vältida kiirteid ja teha kaunis sõit paralleelselt rannaga Mehhiko lahe ääres. Meie suureks nördimuseks randade piirkonnas peaaegu merd ei paistnudki (tihedalt maju täis ehitatud) ja seda oli umbes 100 km. See-eest oli aga mitte sugugi lõbus kiirusepiirang ja pidevad punased tuled foorides. Pärast randade lõppu aga pöördus enamus autosid mandri sisemuse poole ja sõit läks tunduvalt vaheldusrikkamaks. Peatusime East Pointis, kus kalurikülas pakuti esmaklassilisi kalaroogi. Kalamüügi koht oli muidugi otse kõrval Koha nimi oli “That place on 98”. Ehk veel parem kui toit oli vaade. Laht, kaluripaadid, hulgaliselt pisikesi krabisid ja linnud, kes jalgupidi poris ootasid, kuna krabi ise nii lähedale tuleb, et ta suhu ampsata.

Orlandos saime hotelli ühe ahvatleva kõne. Lubati samas hotellis 18 kuu jookul kolme ööd 120 usd eest (maksud sees), mis on meeletult odav- Disneyland ikkagi nii lähedal...et ehk läheks isegi kasutusse. Täpsustamisel muidugi selgus, et pakkumine oli jälle USA kodanikele (või vähemalt peaksime me siin aadressi omama). Noh see polnud esimene samalaadne “petekas”. Mees, kes seda retseptsioonist “müüs” näitas meile kõiki oma hambaid (loe: naeratas) ja vabandas. See oli muidugi vabandamist väärt, aga muidu vabandavad nad siin ikka veel niisama. Näiteks täna üks vagunisaatja vabandas kurva näoga, et meie vagun pole tema vaguni kõrval vaid viis vagunit kaugemal...
Ohh. Pikk jutt tuli. Ehk selle pärast, et otsustasime ka seekord lõigata ajaliselt ja ruumiliselt ja võtsime Orlandost Washingtonini rongisõidu, kuhu Maša ka peale pandi. See tähendab, et istun rongis ja kirjutan ja ei kiirusta kuhugi (välja arvatud paarikümne minuti pärast sööma).

Söömast nüüd tagasi. Tahtsin lihtsalt lisada äsjase kohtumise ühe vanapaariga meie lauast. Mees oli päritolult egiptlane ja naine pool kreeklane pool itaallane. Nägid väga (ütleks, et noored, aga vist ei kõla) head välja. Ütlesid, et enam ei taha sõita nii pikka maad autoga. Üks elamine Floridas ja teine Washington DC lähedal. Plaanisid minna septembris Itaalia-Kreeka kruiisile. Olid kolinud sinna 1961 kolme lapsega laste tuleviku pärast ("Egiptuses seda lihtsalt pole, pole tulevikku, olevikku ega vitamiine..."). Algus oli väga raske aga valik oli õige. Olin õnnelik, et ei tõlkinud Andry teksti ümber Venemaa vanuritest, kus "viiekümnene näeb välja kui kaheksakümmend", sest selgus, et nemad oli mõlemad 92 aastased!!! Tõlkisin, et viiekümnene on peaaegu, et surnud.