Pärast Surmaorgu järgmisel hommikul jäime ise ilma hommikusöögist ja jätsime ka Maša nälga- küla, kus me ööbisime, oli väike ja ahvatlevat toidukohta ei paistnud. Pealegi järgmine küla oli u 75 km kaugusel.. Olen ma juba maininud, et Renos vahetati meil auto välja Voldemurf´i (ehk See, kelle nime ei nimetata) asemele saime Maša- 2008 aasta hall Madzda. Talle ei meeldi liiga palav ilm,-rehvide rõhumärk hakkab ähvardavalt vilkuma, aga silmad on sellised kavalalt kelmikad...
Noh igatahes sel hommikul mõtlesime, et sõidame järgmisse kaardil märgitud linna, aga seda ei olnud... Kütusetuli oli juba pikka aega põlenud ja Neverlost näitas järgmiseks lähemaks bensiinijaamaks peaaegu sada kilomeetrit. Konditsioneeri lülitasime igaks juhuks välja ja avasime selles palvuses aknad. Adrenaliini ja higi saime küllaga. Õnneks selgus siiski, et bensiinijaam on mõnikümmend kilomeetrit lähemal- väike ja kallis, aga ikkagi kütusega.

New Orleansi meil tegelikult polnudki plaanis minna. Aga et interneti teel polnud meil teatud põhjustel seekord võimalik rongipileteid osta, pidime minema raudtejaama, mis tegeleb ka piletimüügiga. Infopunktis selgus, et ülejäänud vastavad jaamad on veel rohkem meie plaanitavast trajektoorist eemal. Otsustasime minna New Orleansi. Pärast mitmetunnist soosildadest ülesõitmist polnudki nagu tahtmist kohe lahkuda. See linn väärib kindlasti rohkem kui ühe öö, kui aega on...
Hotelli võtsime otse Prantsuse kvartali kõrval, mis on linna kõige vanem ja turistidest kõige rikkam linnaosa. Mis kohe (miskipärast küll mulle ja mitte Andryle?!) silma torkas, oli see, et enamus naisi kandsid seelikuid, mis mitte harilik polnud mujal. Linn ise on täis legende. Ka meie õhtusöögi menüü tagaküljel oli kirjeldus majast, kus me õhtustasime. Tõsiselt palju oli gruppe, kes käisid maja juurest maja juurde ja giid rääkis nendes toimunud kummalistest sündmustest (ja seda just pimenevas linnas). Väidetavalt umbes 15% kohalikest praktiseerib ikka veel voodood. Prantsuse kvartali peaväljak oli ümber piiratud tarokaardipanijate ja peopesalt ennustajatega. Üks värvilisemalt ja kutsuvamalt ehitud kui teine. Ja kliente neil ikka jagus. Meie aga kondasime lihtsalt mööda Missisipi kallast ja veidi mööda ümbruskonna tänavaid. Noh tegelikult lasime ennast ka ahvatleda kaarikusõiduga, sest tundus, et see mida möödasõitvad kutsarid rääkisid, tasub ka kuulata. Kas sattus meile vale kutsar või... igatahes ühineksime teine kord pigem kummitustest jutustavate jalutavate gruppidega.
Väga palju bluus- ja džassmuusikat elavas esituses kostis baaridest. Linn elab.
Hommikul ründasime suurte eelarvamustega voodoo templit. Ümber meid oma usku pöörata ei proovitud (see pole neil kindlasti ka kombeks), aga mees, kes seal parajasti kohal oli rääkis, et printsess Mirjam olevat juba viis korda käinud Moskvas, et templit rajada ja seda tundus, et õnnestunult. Pole küll kuulnud, et Venemaa on kuidagi avatud säärastele uskusdele, aga kes teab. Ju siis õige aeg. Tempel töötab aktiivselt. Ütles, et järgmisel nädalal on neil planeeritud pulmad.
Venemaa nimetamine meie maa nime kuuldes ei tähendanud mitte seda, et ta ei teaks mis või kus Eesti on. Oli ülikoolis õppinud Ida-Euroopa ajalugu. Kõik kellega me New Orleansis rääkima sattusime teadsid rohkem kui natuke Eesti kohta. Üks kohalik antiigikaupmees rääkis ära Baltimaade pool ajalugu ja filosofeeris ajaloo kui sellise üle. Tundus, et sellel linnal on üldse euroopaga rohkem pistmist kui ülejäänud USAl.

Piltidel Mississipi jõgi ilma ja koos voodoo mõjuga...

Floridas otsustasime vältida kiirteid ja teha kaunis sõit paralleelselt rannaga Mehhiko lahe ääres. Meie suureks nördimuseks randade piirkonnas peaaegu merd ei paistnudki (tihedalt maju täis ehitatud) ja seda oli umbes 100 km. See-eest oli aga mitte sugugi lõbus kiirusepiirang ja pidevad punased tuled foorides. Pärast randade lõppu aga pöördus enamus autosid mandri sisemuse poole ja sõit läks tunduvalt vaheldusrikkamaks. Peatusime East Pointis, kus kalurikülas pakuti esmaklassilisi kalaroogi. Kalamüügi koht oli muidugi otse kõrval Koha nimi oli “That place on 98”. Ehk veel parem kui toit oli vaade. Laht, kaluripaadid, hulgaliselt pisikesi krabisid ja linnud, kes jalgupidi poris ootasid, kuna krabi ise nii lähedale tuleb, et ta suhu ampsata.

Orlandos saime hotelli ühe ahvatleva kõne. Lubati samas hotellis 18 kuu jookul kolme ööd 120 usd eest (maksud sees), mis on meeletult odav- Disneyland ikkagi nii lähedal...et ehk läheks isegi kasutusse. Täpsustamisel muidugi selgus, et pakkumine oli jälle USA kodanikele (või vähemalt peaksime me siin aadressi omama). Noh see polnud esimene samalaadne “petekas”. Mees, kes seda retseptsioonist “müüs” näitas meile kõiki oma hambaid (loe: naeratas) ja vabandas. See oli muidugi vabandamist väärt, aga muidu vabandavad nad siin ikka veel niisama. Näiteks täna üks vagunisaatja vabandas kurva näoga, et meie vagun pole tema vaguni kõrval vaid viis vagunit kaugemal...
Ohh. Pikk jutt tuli. Ehk selle pärast, et otsustasime ka seekord lõigata ajaliselt ja ruumiliselt ja võtsime Orlandost Washingtonini rongisõidu, kuhu Maša ka peale pandi. See tähendab, et istun rongis ja kirjutan ja ei kiirusta kuhugi (välja arvatud paarikümne minuti pärast sööma).

Söömast nüüd tagasi. Tahtsin lihtsalt lisada äsjase kohtumise ühe vanapaariga meie lauast. Mees oli päritolult egiptlane ja naine pool kreeklane pool itaallane. Nägid väga (ütleks, et noored, aga vist ei kõla) head välja. Ütlesid, et enam ei taha sõita nii pikka maad autoga. Üks elamine Floridas ja teine Washington DC lähedal. Plaanisid minna septembris Itaalia-Kreeka kruiisile. Olid kolinud sinna 1961 kolme lapsega laste tuleviku pärast ("Egiptuses seda lihtsalt pole, pole tulevikku, olevikku ega vitamiine..."). Algus oli väga raske aga valik oli õige. Olin õnnelik, et ei tõlkinud Andry teksti ümber Venemaa vanuritest, kus "viiekümnene näeb välja kui kaheksakümmend", sest selgus, et nemad oli mõlemad 92 aastased!!! Tõlkisin, et viiekümnene on peaaegu, et surnud.

Surmaorg

Pärast Lincoln Cityt otsustasime minna Renosse. Las Vegase koopia, aga palju põhja pool, mis tähendab, et meie trajektooril. Koopia ehk oligi, aga väga kaugelt meenutav. Paar vahvat asja siiski oli. Laupäeva õhtul toimus meie hotelli lähedal platsil igaastane tulefestival, kus tantsijad ja artistid "mängisid" elava tulega ning meil väljamagamiseks ja plaanide tegemiseks jäi veidi rohkem aega. Selles linnas sain ka uskumatu tasuta taksosõidu.

Andry joonistas AAA arvutikaardile meie tulevase tõenäolise sõiduteekonna, otsides otsemaid ja põnevamaid teid. Järgmine päev pärast lahkumist oli tõesti põnev. Ühe päevaga sai näha väga erinevaid looduspilte. Tahoe järv- üks kõrgemal asetsevaid, suurimaid, külmemaid ja sügavamid järvi maailmas. (Katsusin varbaga järgi- servast polnud ta nii külm midagi). Sõitsime pikalt piki Sierra Nevada mäeahelikku ja ületamise Surmaoru (üks palavamid kohti maailmas). Meie sealoleku ajal temperatuur ületas 43 kraadi (Olgu tänatud see, kes mõtles välja autokonditsioneeri!!). 1849 aastal kohalikud asunikud üritasid oma teed lõigata kullapalaviku linna läbisid surmaoru ja jäid ellu!. Meie ületasime neid soola ja liivavälju peaaegu terve päev.... ja jäime ka ellu :). Vaated, mida loodus meile pakkus olid ikkagi hämmastavad. Kuigi arvata võib, et need, kes sada aastat tagasi selle oru ületasid, seda ei nautinud. Kunstiku palett-mäed, mis on nii värvilised nagu neid pidevalt oleks üle värvitud, Furnace Creek, armas väike oaas (küll kastmisega kaasa aidatud, aga hea koht lõuna pidamiseks - veidi allpool merepinda, Badwater- soolaväli, natuke alla saja meetri allpool merepinda, väikese vee"auguga", kus soolakristallid olid oma kauneid mustreid joonistanud ja mille all elasid ussid (soolaussid?).

Pildid

Mitte vähem tähtsad kui kohad, millest me läbi-mööda kihutame on pildid, mida vilksamisi näeme-kuuleme ja tekitavad imestust või siis naeru. Igatahes mingit emotsiooni.
Kõige piltlikum pilt oli sõites kaljumäestikus vaade tahavaatepeeglisse. Pilt mis seal avanes on NII pilt, et mitu korda pöörasin ümber, et veenduda, et taha vaadates ikka reaalne maailm on. Mäed olid ikka, aga peeglist nad tundusid uskumatute piltidena.

Canada. Teel Torontosse. Raadio mängis muusika vahele reklaame. Reklaamis räkisid tüdruk, isa ja ema.
Tüdruk: Isa, isa. Ma ei taha homme kooli minna. Kas ma võin koju jääda?
Isa: Mmm... Noh kui see on see, mida sa tõsiselt tahad. Eks sa siis jää.
Tüdruk: Lahe. Aga.... isa kas ma võin ülehomme ka koju jääda?
Isa: Oota.. Ülehomme... Noh tegelikult, kui sa seda tõsiselt tahad... Olgu peale.
Tüdruk: Ossa.... Aga isa kas ma võin homme siis terve päev arvutiga mängida?
Isa: Jah muidugi, kui see on see, mida sa tahad.
Tüdruk: Jess... Aga isa kas ma võin lõunaks ainult jäätist süüa. Ma tõesti ei taha midagi muud.
Isa: Jäätist? Oota. (hõikab) Ema, tüdruk tahab lõunaks ainult jäätist süüa, kas tohib?
Ema: Jäätist? Aga aedviljad? Noh... aga olgu peale. Miks mitte, kui see on see, mida ta tegelikult tahab.
Meeshääl: Jumal ei pea sulle iga kord jaatavalt vastama. Ta armastab sind ka öeldes "ei"...
Noh see oli ka tegelikult mingi kristlik raadio. Erinevaid kirkuid on USAs üle 200. Arvata võib, et Canadas umbes samamoodi.

Toronto. Kingapood. Neli mustanahalist naist sisenevad poodi. Natuke aega pärast sisenemist lähevad kaks neist käsipidi kokku ja sõimavad üksteist valjusti karjudes. Üks väljenditest, tõenäoliselt üks malbemaid, oli: "Sa f... Aafrika siga".

Orlandos ringi sõites oli tee ääres erinevaid silte. Ühel neist oli kujutatud umbes kümneaastase naeratava poisi foto ja suur kiri: "Mälestades Willi. Peatu koolibussi juures, kui tal tuled vilguvad"... See on siin kohalik reegel, et tuleb peatuda, sest koolibuss laseb maha-võtab peale lapsi. Mõjuv ja kurb.

Või siis sildid tee ääres "Kui ületad kiirust 50 km/tunnis trahv 10 000 CAD.

Juba USA. Vaikse ookeani rannik. Jälle miski pood. Kaks hiina tüdrukut vaatavad kotte ja sädistadvad ükstisega hiina keeles. Ühele neist silmnähtavalt meeldib üks kottidest, keerutab ennast peegli ees, vaatab kotti sisse ja karjatab heledalt oma hiina aksendiga: "Made in China". Kott pannakse kiiresti tagasi ja tüdukud lahkuvad kiirelt ärevalt lõbusalt sädistades poest.

Erinevaid värvilisi pilte on muidugi palju. Tulevad ja lähevad.

Lincoln Citys nüüd...

Minu targa raamatu järgi kõige koledam linn Vaikse ookeani rannikul. Tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida. Siin meil ainult ööbimiskoht ja seegi rohkem linnast väljas kui sees. Saabusime nii hilja, et kommenteerida raamatus väidetut on hirmus raske.

Pärast Vancouverit sõitsime Victoriasse. Algselt plaanitud üks öö venis kaheks. Noh see kant on lihtsalt nii kena ja põnev, et lahkumine pole mitte lihtne. 500 km pikkusel saarel külastasime me ainult linna. The Royal BC museum, mis kuulub maailma top10 soovitatud muuseumite hulka. Huvitavalt oli tõesti lahendatud vaatenurgad nii loodusele kui inimestele. Üks osa sellest kandis nime Sõja pruudid. Kogutud oli mälestusi, fotosid ja esemeid...
Vaalavaatlusest ennast ilma jätta tundus ka liig kui juba siia tulnud olime. Paadis (mina ei tea kuidas seda kolme mootorilist elukat kutsuda) olime viieteistkümnekesi. Peale meie ja lähemate külaliste Canadast ja Usast olid seal perekond Hiinast ja üks paar ~55a Taanist. Taanlased olid meid nähes rõõmsad-meie neid nähes ka. Ikkagi peaaegu naabrid (nende kuuenädalane reis hakkas lõppema). Jeff, meie kapten, teadis mida tegi. Vähe sellest, et ta meid kiiresti ja turvaliselt sõidutas, teadis ta vahepeale rääkida ka lugusid kohalikest loomadest-lindudest. Vaalad tundis ta aga saba järgi ära ja rääkis, mis nimi kui vana ja kes ta õed-vennad-vanemad on. Vaalad, kes alguses hoidsid eraldi ja tegid naksuvat häälitsust (mikrofon lasti vette vaalade lähedal), olid reisi lõpu poole juba aldimad ennast näitama, kogunesid gruppidesse ja vilistasid- noh teisiti ei oska ma seda häält küll nimetada (see pidi olema hääl, mis näitab, et nad enam ei jahi ja kogunevad). Kui eelnevalt uurisime, kas on ikka 100%, et vaalu näeme, öeldi broneerimiskohast, et mitte, aga kompensatsiooniks pakkusid eluaaegset võimalust tulla tagasi ja tasuta uuesti reis kaasa teha. Meie nägime, aga eelmine päev polnud ükski gruppidest vaalu näinud. Neid vaalavaatlus firmasid oli kaldal palju ja erinevaid. Jeff ütles, et nad konkureerivad ainult maal. Merel nad juba jagavad üksteisega infot, kus nähtud ja kuhu teel.
Sadama poole õnnelikult lähenedes hakkasime rääkima perekonnaga Hiinast (Mees püüdis kinni mõned eriti head fotod). Mees ütles, et kuuleb sellisest maast nagu Eesti esimest korda. Noh üritasin siis seletada kus on. Kasutades siis lõpuks varianti (euroopa riikide najal ei andnud selgitada), et Venemaa külje all, aga meil on siiski oma keel ja kultuur ja et meie ajalugu on ühes lõigus ühine, aga me seda osa eriti ei armasta... Sellepeale Taani proua astus juurde ja ütles, jah teil on tõesti oma keel, aga et ta mees nägi, et väike grupp venelasi elab meil väga kehvasti (kus nägi jäi selgusetuks). Mõlemad seisid kõrvuti ja noogutasid kurvalt pead. Et tuua ainukese asjana, mida Eesti kohta öelda välja just selline asi! Ütlesin, et asi pole nii must-valge. Nad küsisid, et kas see siis ei vasta tõele. Noh meil on nii rikkaid kui vaeseid venelasi ja on ka eestlasi, kes elavad väga halvasti. Midagi sellist ma neile ka püüdsin ütleda. Nad jäid aga endale kindlaks, et väike grupp venelasi on liigselt ahistatud. Olime aga juba sadamasse jõudnud ja läksime ilusat reisi soovides lahku. Pärast jutustasin Andryle meie vestluse ümber. Porisedes natuke, leidis ta, et oleks pidanud vastama, et olen näinud kuidas Taanis väike grupp moslemeid elab väga halvasti.... :D. Nende reaktsiooni näha oli aga juba liiga hilja. Pärast tänaval käies je nähes jälle kodutuid gruppidena ohkasime sügavalt, raputasime pead, et kuidas Canadas väike grupp kohalikke narkomaane ikka nii halvasti elavad.... :D.
Kodutuid ja narkomaane on Vancouveris eriti palju. Hea kliima ja soodsad tingimused meelitavad Kerjavad tänaval, aga mitte agressivselt. Kui ei anna, siis ei anna. Riigile on rahva poolt eriti viimasel ajal suurenenud surve. Hiljuti ostis Vancouveri linn veel kaks maja, et kodutuid öösiti majutada, aga sellest on ikka veel vähe, sest neid reisb siia kogu aeg juurde. Paar aastat tagasi leidis valitsus, et ka puuetega inimesi pole vaja enam hooldekodus hoida ja nii teatud linnaosa tänavapilt on rohkem kui võõristav. Eriti õhtuti.

Oleme Vancouveris

Lahe linn nagu arvata oligi. Vähe sellest, et ta on kena silmale, on tänavatel näha kuidas elu keeb. Eriti õhtuti. Praegu on Eestiga kümme tundi ajavahet. See tähenab, et pärast viimast postitust oleme ületanud kaks ajatsooni. Torontos, Eesti Elu toimetuses öeldi meile ettevaatlikult kui kuuldi plaanidest läbida vahemaa autoga, et tegelikult meil siin harilikult lennatakse lennukiga Vancouverisse ja siis võetakse auto, et tee peal pole tegelikult ikkagi mitte midagi näha, kui muidugi välja jätta Kaljumäestik, aga sinna sõita on juba Vancouverist parem. Noh tegelikult oli küll. Igas kohakeses oli midagi, mida esitleda. Kas siis maailma kõrgeim vigvam (metallist küll) või siis lihtsalt mõni kena juga või mõni muuseum (näiteks kahekümnendatel sündinud kümnikutest, kes ilmarahvale näitamiseks klaasiga ümritsetud mänguväljakule pandi- sellest me küll tegelikult ainult lugesime), kanalite süsteem jne. aga kui juba see tee ükskord läbitud, siis teist korda neid kohti vaadata on ikka igav vist küll.
Kaljumäestik on muidugi hoopis teisest teemast. Siia tagasi tulles avastad tõenäolislt ikka ja jälle midagi uut. Eile baaris meie lauakaaslane rääkis säravate silmadega kuidas ta sõitis mäestikus talvel. Et midagi hoopis muud.
Meie kaljumäestikus oleku ajal sadas vahelduva eduga vihma ja lund ja oli udu. Noh tegelikult paistis ikka kohati päike ka, aga mitte väga pikalt. Peatusi sai aga ikka tehtud, et mägede ilu nautida ja ka pisikesi matkaradasid selle 230 km pikkuse ülal mäel kulgeva tee peal oli rohkem kui küll. Oli mida vaadata. Õhk oli ka teine ja kontrast muidugi Calgariga, kus me viimasel ööl olime, oli rohkem kui suur.
Nagu juba alguses kirjutasin, et oleme jõudnud otsapidi Vancouverisse. Ikka veel lahe. Ah muidugi me käime/käisime ära "kohustuslikudes" turistikohtades, mida on soovitatud me targas raamatus ja mida ka promotakse kohalikes reklaamikupongides... Maailma pikim ripsild 137m, vanalinn ise, Akvaarium, Granville saarel asuv pühapäevane turg, Grouse mägi, kust pidi näha ole kuni 160 km kaugusele (meie ei näinud. Pildil järjekord, et mäest alla saada), Stanley park, suur park, kus kohalikud ja ka turistid käivad sportimas ja lonkimas.Vaade muidugi linnale super. Võtsin ka rulluisud ja tegin ringi peale. Igati väärt aega ja vaeva. Täissuuruses hiina aed jne. Täna veel plaanis mõned kohad läbida.
Aga tegelikult on linn tore ka niisama kolamiseks. Üle ühe kohviku lausa kutsub sisse. Oma targast raamatust saime soovituse õhtul minna baari Railway Club. Peaaegu iga õhtu elav muusika ja muusikud on tasemel. Nüüdseks oleme juba kahel õhtul järjest käinud ja täiesti veendunud, et kiitus polnud asjata. Üleeileolid kolm erinevat gruppi-Valerie Gramm, The Smokes ja Rich Hope (vägev). Eile õhtul esinesid "Red Elvises". Noh vähe sellest, et nad teadsid kuidas balalaikat ja muid pille mängida, oskasid nad ka laulda ja iga järgnev rida laulus tekitas saalis naerupahvaku, huilgamise ja käteplagina. Ei saanud muidu kui tuli osta plaat, et uuesti üle kuulata.
Aeg nüüd jälle ennast linnale asutada. Meil siin kell kümme hommikul, Eestis kaheksa õhtul. Noh siis tere hommikust või head und vastavalt asukohale :)

Oleme otsapidi jõudnud Sudburysse. See asub ida-Ontarios. Peame sõitma korraks USAsse, sest telefonikaart, mida me kasutame vajab laadimist ja kodulehel lubavad nad seda teha ajutiselt ainult USA s välja antud krediitkaardidega. Et piir jääb nii või naa meie teele, otsustasime, et pigem sõidame kohale.
Vahepeal on nii palju juhtunud, et pole isegi mahti olnud kirja panna, aga ma loodan, et kui tekib igavamaid õhtuid, siis ma seda ka teen. Külastasime Eestlaste laulupidu ja jaanituld (palju pisikesi tulesid) Torontost u. 150km kaugusel. Uskumatu kui hästi on siiski säilinud ka nende eestlaste keel, kes pole tegelikult Eestis sündinud. Lastel oli küll suurem aksent, aga pingutasid ikkagi rääkida. Lahedas kandis toimus ka- Seedriorg. Selline telkimiseks ja muidu mõnus ja kena koht. Kohal olid Kukerpillid, ESTstuudio kammerkoor Eestist, Urve Palo, kohalikud eestlased ja nende sõbrad ja peale meie veel mõningaid seiklejaid Eestist. Kõned peeti loomulikult eesti keeles välja arvatud üks mees, kes tõlkis oma teksti ka inglise keelde ja tänas kõiki abikaasasid ja sõpru mõistva suhtumise eest eestlaste tahtmise eest oma keelt ja kultuuri ajada. See oli tõsiselt armas. Mõni miil eemal kohalik pood oli pannud välja suure sildi "Tere tulemast eestlased, Saku on Teie jaoks külmikus"

Upper-West-Village. Asub St Lavrence kaldal ja paralleele võib tõmmata Eesti Vabaõhumuuseumiga. Ainult, et veidi suurem ja et igas hoones on "elanikud", kes räägivad "endast" ja tolle aja kommetest, ettendavad lühikesi näidendeid ja ka tänaval liikudes käituvad nagu 19 sajandile kohane.

Muidugi Quebec City, pigem prantsuskeelne linn, mis vajab küll omaette peatükki. Linnal käimas nimelt 400 aasta pidustused ja sel ajal kui me seal olime, oli ka Canada sünnipäev. Lisaks on Quebec ise kena oma vanade müüride ja maalitud seinadega, tänavakunstnike ja kohvikutega. Ainuke linn Põhja-Ameerikas mille vanalinnal on linnamüür. Ajaloolilestlt on ta olnud ka erinevate riikide valduses. Kui kandsin Eesti lipuga T-särki tuli üks noormees juurde ja ütles, et onju Tallinn ja Quebec on sarnased.

Hetkel küll jälle kiire. Linnas kus me praegu oleme on teaduskeskus, kus pidi õpetatama muuhulgas ka naeltel lamama ja käevibutusega pisikest orkaani tekitama. Eks paistab.

Toronto

Teel Torontosse vaatasime üle Niagara joa Canada poolt USA pool olime varem käinud. Noh ja oligi täpselt selline nagu räägitakse. Suurem. :)
Olime jälle ära unustanud, et suurtes linnades hotelli uksest sisse marssides ei pruugi tuba saada. Eriti kui saabud peale nelja. Noh nagu meie jõudsime. Tundus peale mõningat otsimist ja helistamist, et linn on välja müüdud. Nii hull ta siiski ei olnud, Kesklinnast oma 5-7 km eemal saime siiski toa Days innis. Hotelli jõudsime pimedas ja väsinuna. Hotell oli küll mittesuitsetajatele, aga lõhnast oli tunda, et mõned aastad tagasi oli see kindlasti suitsetajate tuba. Andy andis allkirja, et juhul kui ta suitsetab toas, maksab 200 CAD trahvi. Hommikul ärgates aga olin tõsiselt meeldivalt üllatunud Kant oli ilmatu lahe. Queen street. Hämmastavalt palju oli rulluiskudel või ratastel liiklejaid. Et olin New Yorkist endale ka rulluisud ostnud, panin nad alla ja läksin kandiga tutvuma. Andry oli hankinud endale kusagilt mingi viiruse ja keeldus kaasa tulemast. Kohvikud ja lillepoed, pisikesed restoranid, kuntsnike ja kunstikoolituste kuulutused. Suhtusin väikese eelarvamusega Torontosse-ikkagi suurlinn. See kant aga, oli tõsiselt armas. Inimesed tänaval tervitasid rõõmsalt. Nagu oma. Eramajadel polnudki lippe. Kohe näha, et Ameerikast väljas, kus oli igal majal ikka mitu lippu kaunistuseks.
Kolmel päeval, mis me Torontos olime külastasime loomulikult turistidele kohustuslikke kohti. Nagu nt. CN Tower (553 m) Kõrgeim iseseisev ehitis maailmas, kahjuks oli udune ja USAt ikka ei näinud), Toronto saared (oma 15 saarekesest koosnev kompleks, otse linna külje all, kus on isegi oma lennuväli. Kohalikud armastavad seal käia piknikke pidamas), jalutasime Yong Street il (maailma pikim tänav, 1896 km läbides Canada mitut suurt linna), vana turuhoone, kus praegugi väga edukalt tegutses turg) ... Võtsime hop in hop off bussi. Bussi ja ka paadi giidid seletasid lahedate näidetega linnas juhtunud asju segades teksti sisse erinevaid filme. Jutuks osati tuua nii “Seks ja Linn”, Krokodill Dundee kui ka “Uskumatu Hulk”.
Autoga liikuda oli üllatavalt lihtne ja seda hoolimata tema 4,5 milj. elanikkonnast. Eks kindlasti oli ka sellest kasu, et rattureid oli nii palju (eraldi rattaradasid enamasti pole). Ühistranspordi süsteem on ka hea. Peale selle kehtib kohalikes bussides reegel, et kui naine sõidab hilisel tunnil bussiga üksi, siis ei pea ta ootama peatust vaid võib küsida seda suvalises kohas.
Kohalikel kodututel on ka lahe. Lugesin, et hommikul sõidab toiduauto nende juurest läbi ja jagab tasuta toitu. Ise nägin hotell ees pilti, kus tänaval lamas mingi 30 mees, silmad pahupidi ja silmnähtavalt väga kodutu. Tema juurde astus turvamehe vormis mees. Ja ULATAS kaks PUDELIT vett!!!! Lamav mees tõstis kolm sentimeetrit pead. Võttis pudelid vastu ja lamas edasi. Vist looduskaitse all.